Riided.

kleit.

Miks tuleb rõivastes esinevatele kemikaalidele tähelepanu pöörata?

Üldiselt on riiete puhul atraktiivne nende hind ja väljanägemine. Sellele ei mõtle meist peaaegu keegi, et millistest materjalidest on kangas valmistatud ja palju need ohtlikke aineid sisaldavad. Kohe selgitame milliste kemikaalidega me riideid ostes ja kandes kokku puutume. Meil ei ole tänapäevase elustiili juures võimalik vältida kokkupuudet kõikide potentsiaalselt ohtlike kemikaalidega, kuid me saame tõsta oma tarbijateadlikkust ja teha paremaid valikuid. Kui me mõtleme nii, et kõik mis on meie naha peal on ka meie sees siis hakkame kindlasti rohkem mõtlema erinevatele ohtudele. Teadmised annavad aluse valikuteks, kuid tarbimisotsused jäävad igaühe enda teha. Rõivaste tootmisprotsessist ei ole võimalik kõiki kemikaale välja jätta, kuid uute riiete valimisel saame teha teadlikke valikuid ning vältida kõige ohtlikumaid aineid.

Stiil nõuab omamoodi lõpptulemust riidele, seda saab saavutada vaid erinevate protsesside käigus. Lisaks töödeldakse valmisriideid, et anda neile lõppviimistlus ning teatud omadused. Näiteks spordiriideid töödeldakse antibakteriaalsete kemikaalidega, mööbliriideid ja vaipkatteid töödeldakse leegiaeglustitega, samuti lisatakse teinekord erinevaid säilitusaineid, et riideid ei läheks transportimisel kopitama. Lisaks kasutatakse teatud tüüpi kemikaale erinevate värviliste piltide pressimiseks ja trükkimiseks T-särkidele ja muudele riideesemetele, käekotid.

Nagu ikka on enamus kemikaalidest elusolenditele kahjulikud. Kuid osa nendest kemikaalidest jääb ka lõpptootesse, kas tahtlikult (et parandada mõne riideeseme teatud omadusi) või lihtsalt tootmisprotsessi jääkproduktina.

Riided on otseses kokkupuutes meie nahaga ning sealt võivad potentsiaalselt ohtlikud ained meie organismi sattuda. Keskkonda satuvad samad ained pesupesemisega.

Milliseid potentsiaalselt ohtlikke kemikaale riietes kasutatakse?

Nahale ärritavalt mõjuv Triklosaan on kahulik ka vees elavatele organismidele, samuti on neile ohtlikud hõbeioonid mida kasutatakse spordiriietes.

Dimetüülfumaraat (DMF) on keelustatud Euroopa Liidus 2009a.sest selle mõju tekitab tõsiseid allergilisi reaktsioone, Seda kemikaali kasutatakse tihtipeale tarbeesemetes. Kuigi väljaspool Euroopat võib dimetüüldumaraati kasutada, näiteks väikestes kotikestes pakkides ja nii võivad need ka lihtsasti impordiga Euroopa sattuda. Ainet on hea kasutada ka hallituse tekke eest, mis võib transpordiga tekkida toodetele. Dimetüülfumaraat pakitakse väikestesse kottidesse, mis kinnitatakse mööbli sisse või lisatakse jalatsikarpidesse. DMF tungib läbi riiete tarbijate nahale ning võib põhjustada valulikku kontaktdermatiiti.

Süntetilisi asovärve kasutatakse riietel ja mis veel imestada isegi toidutööstuses. Euroopas on jällegi asovärvid keelatud ning riideesemed mis on otseses kontaktis nahaga ei tohiks olla värvitud sellega. Asovärvidest eraldub aromaatseid amiine, millest osa on kantserogeensed ning asovärvid põhjustavad ülitundlikel inimestel allergiaid. Enamus asovärve on vees lahustuvad ning seetõttu liiguvad kergesti läbi naha või hingamisteede kaudu meie organismi.

Nonüülfenooletoksülaate (NPE) kasutatakse muu hulgas ka tekstiilide töötlemiseks. Selline doksiin on väga ohtlik kuna kuhjub elusorganismide kudedesse. Samuti põhjustavad antud ained hormonaalset häiret, sest nad kahjustavad östrogeene. Loodusesse satuvad need ained kodumajapidamisest ning suuremate tehaste heitveest, selle eemaldamine veest on väga raske. Jällegi Euroopas tundub olukord ilusam, sest seadustes on olemas piirangud mis on tunduvalt vähendanud nende levikut loodusesse.

Keskonnale eriti pikka kahju võib teha ftalaadid. Ftalaatide kasutamine on EL õigusaktidega piiratud. Ftalaate võidakse kasutada näiteks värviliste piltide trükkimisel T-särkidele või plastifikaatoritena. Miks särk on mürgiste ainetega koos ?

Enne, kui rõivaesemed jõuavad valmiskujul poodidesse, läbivad nad väga pika ja keerulise tootmisprotsessi.